Põhiidee
Visuaalne keel on teadlikult lihtne. Lehvik, kera või plokk on kohe äratuntav, nii et publik saab muutust nautida ilma keerulist lugu lahti mõtestamata.
Soololõigud käsitlevad iga vormi nagu uut mänguasja — midagi, mida liigutusega avada, koguda, lükata või vabastada.
Kui lavale tuleb kolm tantsijat, muutub mäng sotsiaalseks. Eri positsioonid hakkavad üksteisele vastama ja geomeetriast saab ühe efekti asemel ühine reegel.
Särav värv hoiab tooni avara ja ligipääsetavana ning paneb tehnoloogia mõjuma masina asemel avastusruumina.
Teos tähistab kujutlusvõimet kui ümberkombineerimise harjumust — oskust võtta tavalised vormid ja küsida aina uuesti, mida need veel teha võiksid.