Põhiidee
Avastseeni tähed on küsimused, mitte vastused. Nende hajutatud olek jätab uudishimule ruumi valida, kust teekond algab.
Duett ühendab punktid joonteks ja struktuurideks, vihjates, et mõistmine kasvab vastusest, mitte eraldatud vaatlusest.
Orbiidid ja osakeste sügavus avardavad virtuaalset mõõdet, päris kehad aga annavad sellele inimliku võrdluspunkti.
Ühised žestid koguvad eraldi tuled suuremaks väljaks. Avastusel tekib tähendus siis, kui seda saab edastada ja koos kanda.
Teos käsitleb imestust distsiplineeritud avatusena: tunnistada seda, mida me ei tea, ning jätkata küsimist, katsetamist ja jagamist.