Põhiidee
„Piiritu pilk“ ei püüa niivõrd toota lõputult efekte, kuivõrd lõdvendada tuttava taju piire. Tähest võib saada ese ja kuubist partner.
Illusioon toimib vaikse kokkuleppe kaudu publikuga. Vaataja teab, et esemel pole päriselt kaalu, kuid tantsija ajastus muudab selle kaalu hetkeks usutavaks.
Argised sümbolid vabanevad oma tavapärasest ülesandest. Tüpograafia pole enam ainult info ja geomeetria ainult struktuur — mõlemast saab etendusmaterjal.
Päris keha piirid muudavad virtuaalse ruumi veenvaks. Kuna käsi peab täpselt sirutuma, peatuma ja kandma, näib ekraan vabam, mitte vähem tegelik.
Lõpuks palub teos vaatajal jääda uudishimulikuks. Pilk muutub piirituks alati, kui lükkame ilmselge vastuse edasi ja vaatame uuesti, milleks üks kujutis võiks saada.