Põhiidee
„Huntide tants“ toob lavale karjainstinkti, jäljendamata loomade välimust. Valvsus, kord, koostöö ja ühine jõud avalduvad koreograafias. Tantsijad hajuvad, lähenevad, peatuvad, järgnevad ja liiguvad koos edasi. Igaüks säilitab oma iseseisvuse, vastates samal ajal rühma rütmile — nagu hundid, kes tunnetavad üksteist võõras keskkonnas.
Kari ei sümboliseeri üksnes agressiivsust või üleolekut. See tähendab ka vaistu, usaldust ja sõnadeta mõistmist, mis aitab rühmal tundmatule vastu astuda. Ühe inimese jõud on piiratud, kuid ühine eesmärk seob eraldi energiad tervikuks. Kui väikestest kooslustest kasvab samm-sammult terve ansambel, liigub tants üksildasest teeotsingust teiste toel ühise sammuni edasi.
Visuaalides valitsevad sügav must ruum, külm valge valgus ja jäised sinised toonid. Teravad kujundid, püstised kiired ja ristuvad jooned meenutavad metsi, kuristikke, piire pimeduses ning liikuva karja radu. Kui tantsijad kohti vahetavad, avaneb, sulgub ja venib pilt nende ümber. Ekraan ei ole enam pelk taust, vaid pidevalt muutuv keskkond.
Tantsijad toovad lavale päris kehad ja selge kavatsuse, ekraan aga annab kuju muidu nähtamatutele tunnetele ning ühisele energiale. Kui nad hajuvad, jagunevad visuaalid eraldi aladeks. Kui nad taas kogunevad, ühinevad valgusväljad ja täidavad lava. Elavate esinejate ja virtuaalse ruumi dialoog lubab tekkivat karja tajuda, näitamata ainsatki hunti.
Teos liigub vaoshoitusest ja valvsast rahust avaruse ning vabanemise poole. Liikuva karja kiiruse ja jõu kõrval räägib see sellest, kuidas inimesed leiavad surve ja ebakindluse ees liitlased, loovad usalduse ning valivad ühise suuna. Tugev rühm ei kustuta isikupära — see annab igaühele ühises mõttes oma koha ja laseb kõigi tugevustel kasvada.
